#Abielu, #seksuaalsus ja #tsölibaat
Head kaasteelised, täna vaatleme varakristlikku abielu, seksuaalsuse ja abielutusega seonduvat konkreetsemalt.
Peab ütlema, et varajane kristlus nägi endas uhkusega sotsiaalset ja moraalset alternatiivi paganlikule elukäsitlusele. Seda enesekindlust näeme me kõige selgemalt apostel Pauluse kirjades Tessalonika kogudusele.
Ta ütleb: " Jah, see on Jumala tahtmine: teie pühitsus, et te hoiduksite hooruse eest, et igaüks teie seast oskaks pidada oma astjat pühitsuses ja aus, mitte himude kires, nõnda nagu paganad, kes ei tea midagi Jumalast..."
Üldine kujutlus antiikmaailma seksuaalsest lodevusest, on osutunud uuemate uuringute valguses siiski eksitavaks klišeeks. Nagu eelmises mõtiskluses nägime - seksuaalset lodevust antiikmaailmas siiski ei hinnatud. Vastupidi: Üldise reeglina suhtutakse sellesse ninakrimpsutamisega. Veelgi enam, püütakse perekonda isegi seadusandlusega kindlustada.
Apostel #Paulus arendab oma seksuaaleetikat lähtudes piibellikust, see tähendab vanatestamentlikust inimesekäsitlusest. - Inimene ei kuulu iseendale, Ta kuulub Jumalale. Sellepärast on nii oluline jätta maha kõik ebaaus, sealhulgas ka kõik häbiväärne meeste ja naiste suhetes. Kuid inimese seksuaalsust ei tohiks seejuures kahtluse alla panna. Siin on tegemist loomulike, Looja poolt antud vajadustega, mida tuleks heas mõttes valitseda.
Huvitav on see, et Paulus kasutab siin teatud jaatuse ja eituse dialektikat. Põhimõtteliselt propageerib ta kahte eluvormi: Ühelt poolt mehe ja naise vahelist abielu, mida ta mõistab vastastikku armastavate partnerite osadusena ja teiselt poolt propageerib ta taevariigi huvidest lähtuvat abielutust. Viimane on ka tema enda eluviis. Kõige olulisem on seejuures askeetlik autonoomia, aga see on juba karisma ehk vaimuanni küsimus. Igaüks ei ole selleks võimeline.
Pauluse arvates on abielu inimeste jaoks paremuselt teine eluviis. Apostel õigustab abielu legitiimsust naise ja mehe isikliku suhtega, mis sisaldab ka seksuaalsust.
Eriti selge väljenduse leiab see suhtumine esimeses kirjas korintlastele. Ta rõhutab siin selgesõnaliselt siduva ja eksklusiivse partnerluse tähtsust. Ta on kindlalt veendunud, et abielu on sobiv ja turvaline vastutustundlikult elatava seksuaalsuse keskkond.
Me teame, et kristlased eitasid abieluväliseid seksuaalsuhteid. Selles olid nad vähemalt ideaalis ühel nõul vana-rooma - kreeka kõrgklassiga. On tõsiasi, et varakristlikku pereeetikat on kujundanud suures osas juutluse traditsioonid. Kuid samal ajal, hinnati neid traditsioonilisi väärtusi vägagi ka tolleaja ühiskonna üldises väärtussüsteemis. Nii, et oli millele toetuda.
Muidugi on seksuaalsus olnud alati probleemiks. Olgu probleemiks siis ülirange askeetlikus või kõike lubav ohjeldamatus seksuaalküsimustes.
Seksuaalsust on peetudnagu rahaq, võimu ja prežtiisigi kõigi kiusatuste allikaks. Kuid nii nagu raha, võimu või prestiiži suhtes on võimalik omada eetiliselt selget ja veenvat lähenemist, nii on võimalik seda omada ka seksuaalsust puudutavates küsimustes
Järgmine kord räägime seksuaalsusega seotud küsimustest Korintose koguduses.
@JoosepTammo
Негізгі бет Algkogudusest (46) Abielust [2], seksuaalsusest ja tsölibaadist
Пікірлер