Hea vaataja, oleme nii harjunud mõttega, et kõik on suhteline, et oleme isegi unustanud küsida: mis on siis #absoluutne? Ja kas midagi absoluutset üldse eksisteerib?
Sõna ise tuleb ladina sõnast absolutus ( tingimatu või täiuslik) ja on vastand relatiivsele, suhtelisele.
Absoluutne tõde kirjeldab filosoofias objektiivset tegelikkust ammendavalt, tõepäraselt peegeldavat teadmist.
Kuid sellisest kirjeldusest algavad kohe ka probleemid. Kuidas saab #suhteline, nagu meie teadmised ümbritsevast ka on, peegeldada absoluutset?
Filosoofia püüab siin aga sügavamale minna väites, et absoluutne on see, mille olemise alus peitub temas endas ja seega ei vaja, midagi muud et olla kirjeldatud ja eksisteerida.
Kesk-ajal kasutati omadussõna "absoluutne" substantiivi kohta ja kirjutatuna suure tähega, selleks et Jumalat kirjeldada. Niisiis Jumal oli igal juhul absoluutne. Temast sõltus kõik.
Kuid poliitikas kasutatakse seda omadussõna ka selleks, et kirjeldada monarhia piiramatut võimu.
Absoluutse põhiprobleem nagu juba eelpool nimetasin seisneb selles, et inimene kelle teadmised on piiratud, ei ole võimeline seda mõistma.
Kuid neid mõistmise katseid on siiski tehtud.
Näitena võib tuua 19. Sajandi absoluutse #idealismi, milles maailma samastas pigem objektiivse kui isikliku, subjektiivsete kogemuste vooga.
Sellel õpetusel oli mitmeid eellasi nagu näiteks #Parmenidese ürgaainsus. Teoloogilises traditsioonis tuntud paratamatu olemine, mis oli muutliku maailma aluseks..
Üldiselt arvati, et tavamõtlemine surub meile peale kategooriaid ja eristusi, mis inimkonna algupärases kokkukuuluvuses looduga puudusid.
See idee kandis endas ka "kõike läbiva vaimu" võimalust. Just seda mõtet arendas edasi Schelling oma teoses "Transtsendentaalse idealismi süsteem" 1800 a. Sellest kujunes romantismi lahutamatu osa.
Kõike läbiva absoluutse vaimu ideed sobitas #Fichte ka eneseteadvuse idealistliku tähtsustamisega.
Kuid absoluut ei saa seisneda üksnes inimese eneseteadvuses. #Hegel kritiseerides seda öeldes, et lõplik ei ole tõeline.
Küll aga mõõnad ta, et ajaloo kulminatsioon jõuab kätte siis, kui "vaim tunnetab vaimu", kui mõistetakse eesmärgipärast ja eneseteadlikku vabadust.
Just see tundus paljudele tõelise progressi lohutava alusena.
Nii leidis W. #James, et absoluut on kosmilise hirmu hajutaja, mis võimaldab kõlbelisi pühapäevi.
Hoolimata Fichte, #Schellingi ha Hegeli püüdlustest, absoluuti käsitleda teadmiste terviklikkuse alusena, kaldume me tänapäevases filosoofilises mõtlemises nägema seda tunnetamatu või saavutamatu piirina.
Tavapäraselt nähakse #Einsteini relatiivsusteoorias, mis ületas absoluutse aja ja ruumi mõisted, kõige suhtelisuse allikat. Kuid Einstein oli siiski absolutist, mitte suhtelisuse õpetaja (relativist), sest ta soovis leida absoluutset seadust, ühendvälja mis kirjeldaks kõike meie ümber ja sees. Nähtused olid tema jaoks suhtestatud, mitte suhtelised.
Kuid tõsi on seegi, et kaasaegne mõtlemine püüab maailma ja ühiskonna kirjeldusest kõrvaldada kõik ainulised ehk absoluutsusele viitavad suhted. Neis nähakse võimu kuritarvituse võimalust.
Teoloogina on siiski lohutav lähtuda Absoluutsest s.o. kõige Loojast. Ja tunnistada koos apostelliku usutunnistusega: "Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa Loojasse."
Негізгі бет Absoluutne
Пікірлер